Mittevaraline kahju – haavatud au, riivatud väärikus või mainekahju – ei ole mõõdetav numbrites. Sageli küsivad kannatanud: “Kas mul on üldse vaja kohtusse minna, kui teine pool juba vabandas?” Või vastupidi: “Ma tahan, et ta vabandaks – kas kohus saab teda selleks kohustada?”

Riigikohtu 2024. aasta lahend (nr 2-21-5449/19) annab nendele küsimustele selge ja olulise vastuse. Selles postituses vaatamegi, milline on vabandamise õiguslik roll – ja milline mitte –, ning kuidas vabandus mõjutab mittevaralise kahju hüvitist.

Tabasalu Pihlakodu juhtum on šokeeriv. Mitte ainult toimepandud kuritegude tõttu, vaid veel enam – ka selle pärast, kuidas riik sellele reageeris. Neli dementset naist, keda kahtlustuse kohaselt nende viimastel eluaastatel hooldekodus korduvalt vägistati, jäid kohtumenetluses praktiliselt kaitseta. Nende väärikus, kannatused ja isikuvabadus pühiti kõrvale põhjendusega, et „ei olnud näha valu“. Riik astus sellise lähenemisega sammu, mida ei saa lubatavaks ja senise kohtupraktikaga kooskõlas olevaks  pidada.
Vaata täpsemalt Eesti Ekspressi artiklist: Meie emade valu unustati" Eliithooldekodus vägistatud ohvrite tütred ei lepi ebaõiglaste järeldustega.

Oma 09.10.2022 postituses kajastasin Riigikohtu praktika muutust seoses lähedasele tekkinud mittevaralise kahju hüvitamisega. Kui eelnevalt oli kohtupraktikas lähedasele tekkinud mittevaralise kahju puhul eeldatud ruumilist lähedust (sisuliselt surma pealtnägemist), siis nüüd on olukord muutumas.

Tartu maakohus lõi täna pretsedendi, mõistes Põltsamaa murdjakoerte omanikult Monika Antonilt välja erakordselt suure mittevaralise kahju hüvitise: 100 000 eurot. Lisaks peab Anton hüvitama täies mahus tsiviilhagi varalise nõude, kandma menetluskulud (1300 € riigituludesse) ning peale selle saatis kohus ta reaalselt vangi.

Liikluskindlustuse seaduse järgi on isikukahju kindlustussumma 5,6 miljonit eurot. Aga et oma kannatuste eest õiglast hüvitist saada, tuleb ise oma õigusi täpselt teada või võtta appi jurist.